Koerte endokriinsed haigused

Hüpotüreoos on koertel üsna levinud endokriinsüsteemi haigus. Enamasti on tegemist omandatud haigusega, mis on põhjustatud immuunvahendatud kahjustusest või idiopaatilisest (põhjus teadmata) kilpnäärme atroofiast.

Hüpotüreoosi tekkeks on ka teisi põhjusi (kilpnäärme ehk hüpotalamuse neoplaasia, infektsioonid, joodipuudus, ravimid), aga neid esineb äärmiselt harva. Hüpotüreoosi korral väheneb oluliselt T4 tase veres; see võib olla esmane (st, et probleem tuleneb otse kilpnäärmest, mis ei suuda toota T4 hormooni (95% juhtudest), teisene hüpotalamuse probleem, kui kilpnäärme stimulatsioon on häiritud (väga harv) või kaasasündinud (samuti äärmiselt haruldane). Haiguse ilmnemise keskmine vanus on 7. eluaasta. Enam levinud suurtel koeratõugudel (kuldsed retriiverid, dobermanid, saksa dogid, iiri setterid), kuid eelsoodumus on ka väiksematel koeratõugudel (cocker spanjelid, minišnautserid, taksid, puudlid). Alati tasub siiski meeles pidada, et hüpotüreoos võib ohustada igat keskealist koera. 

Hüpotüreoosi levinumateks sümptomiteks on letargia (koerad muutuvad tavalisest loiumateks ja kurvemateks), kaalutõus ja sümmeetrilise alopeetsia tekkimine (karvadeta laigud). Viimasega võib kaasneda püoderma (nahapõletik). Diagnostika hõlmab üksikasjalikku anamneesi ja läbivaatust, täielikku vere- ja T4 analüüsi (need kaks testi tehakse kohapeal) ja TSH hormooni analüüsi (saadetakse Saksamaale Laboklinisse). 

Hüpotüreoosi medikamentoosse ravi eesmärk on suurendada hormooni T4 taset veres. Ravi on eluaegne ja nõuab perioodilist kontrolli. Paranemist on hästi märgata ja seda on märgata üsna kiiresti. Koerad muutuvad aktiivseks, alopeetsia taandub järg-järgult, karva ja naha seisund paraneb märgatavalt ja kaal normaliseerub. 

Cushingi tõbi (hüperadrenokortitsism) on teine koertel sageli esinev endokriinsüsteemi haigus. Enamasti on põhjuseks neerupealiste bilateraalne hüperplaasia, mis on põhjustatud ajuripatsi kasvajast või hüperplaasiast (80-85% juhtudest). Harva võib olla põhjuseks neerupealise kasvajast. Umbes pooltel juhtuel on kasvaja pahaloomuline. Samuti võib põhjuseks olla kortikosteroidsete ravimite pikaajaline kasutamine (näiteks allergiate kontrolli all hoidmiseks). Hüperadrenokortitsismi korral suureneb oluliselt kortisooli tase veres, mis põhjustab häireid kogu organismis. 

Cuchingi tõve peamisteks sümptomiteks on polüuuria, polüdipsia ja polüfaagia, mis avalduvad sagedases ja rohkes kuseerituses ning suurenenud vee ja toidu tarbimises. Samuti võib täheldada kõhu märkimisväärset suurenemist ning karvkatte tuhmumist ja hõrenemist. Tekkida võivad nahaprobleemid, kaalutõus, nõrkus jms. Diagnostika hõlmab üksikasjalikku anamneesi ja läbivaatust, täielikku vereanalüüsi, vere biokeemilist analüüsi, uriinianalüüsi, kõhuõõne ultraheliuuringut ja ACTH (adrenokortikotroopne hormoon) stimulatsioonitesti. Kõik analüüsid ja testid tehakse kohapeal. Uuritakse ka kortisooli taset veres (analüüs tehakse Tallinna laboratooriumis ja tulemuse saab teada 1-2 päeva jooksul). 

Sõltuvalt haiguse etioloogiast on ravi kas kirurgiline või medikamentoosne. Kui kasvajaline protsess on ühes neerupealises, võib kaaluda selle eemaldamist. Kui tegu on nn tsentraalse hüperadrenokortitsismiga (algne põhjus on hüpofüüsis), näeb ravi ette eluaegset ravimkapslite andmist ja perioodilist kontrolli. Kui haiguse on põhjustanud kortikosteroidsete ravimite pikaajaline tarvitamine, on ainsaks võimalikuks raviks nende andmise lõpetamine. 

Enamasti on Cuchingi tõbi tsentraalne ja seetõttu oleks tark valida ravimravi, mis on paraku eluaegne ja päris kallis. Prognoos on õnneks siiski hea. Kui kõiki arsti soovitusi järgida, tüsistusi ei teki ja kaasuvaid haigusi pole, paraneb koera tervis üsna kiiresti. Tema tavaline söögi- ja joogivajadus taastub, ta ei taha enam pidevalt pissile, vedelikuvajadus väheneb, karv läheb kenamaks ja nahaprobleemid taanduvad tasapisi. Hüperadrenokortitsismi ravis on äärmiselt tähtis perioodiliselt kontrollida kortisooli taset veres. Kontrollimata ravi korral võib tekkida vastupidine patoloogia – hüpoadrenokortitsism ehk Addisoni tõbi, mis võib olla surmavalt ohtlik.